Let me serenade on the streets of NYC.

Just walking in the rain.

2008-02-27T21:00:00.003+02:00

Täiesti ebareaalne, kui kiiresti läheb aeg. Armastusest saab kohekohe aasta. Kolmas kooliveerand saab paari nädala pärast läbi. Varsti on kevad roheluse ja soojade õhtutega. Isegi kui koolis olles tunnid venivad, mööduvad päevad ja nädalad ülikiiresti. Nii nt alles oli reede, kui ma mõtlesin ainult koju jõudmisest ja magamisest ja nüüd homme natuke kooli, siis Tartusse=elu=pidu=tarkus ja jälle ongi reede koos nalja ja napsuga.
Selle kõige kõrvalt pole mul olnud siis ka ei aega ega viitsimist kirjutada. Mis ei tähenda loomulikult, et mul pole aega ega viitsimist lugeda, selleks leiab alati hetke, nt õppimise alternatiivina, aga kirjutada ma ei taha. Naljakas või isegi veidi nukker, sest nii nagu on joonistamisel vaja "kätt valgeks saada", kehtib seesama ka kirjutamisel ja selle oskuse nüristumine käib õige kiiresti.

Sellegipoolest tahaks ma oma kadununud kirjaoskust kõrvale jättes tervitada Kerlit ja Madikeni, kellega homme 14.40 Tartu poole liikuma hakkame, et siis reedel eesti keele loengutel tarkusi ammutada ja enne seda avastada, mida kõike võib õhtune-öine-hommikune Tartu pakkuda. Ning siis, peale seda rasket rännakut, jõuda tagasi Haapsallu, et Triinu täisealiseks saamist vääriliselt tähistada.

2008-02-09T14:58:00.001+02:00

Vahel on armastust niiiiiiii palju, et tekib tunne nagu läheks katki. Aga see on ainult hea tunne.
Üldiselt ma praegusel hetkel üldse rohkem armastaks armastaks armastaks, selle asemel et õppida õppida õppida.
Mitte et mulle ei meeldiks kõikide nende teadmiste ammutamine, aga ühel hetkel on kõike liiga palju ja väsimus liiga suur. Ja häid tundeid on palju mõnusam omada, kui muretseda matemaatika töö hinde pärast.
Nii et ARMASTUUUS!

2008-01-11T22:02:00.000+02:00

Ma tunnen, et mul on õigus olla enda üle uhke. Esimene koolinädal on möödas, käisin kõikides tundides, konspekteerisin kirjanduses, kuulasinõpetajat(va füüsikas, kus ka parima tahtmise juures libiseb pilk kodumajale ja mõttele, kuidas võiks teki all olla ja raamatut lugeda ja kakaod juua, hõõgniitide detailidesse süvenemise asemel) ja esitasin peaaegu õigel ajal koolitöid.
Igatahes, ma olen uhke enda üle jah. Hea algus.

2007-12-23T20:49:00.000+02:00

Alati on keegi, kes üritab Crinch olla ja häppi endingut selles loos ei ole.

2007-12-01T17:55:00.000+02:00

Probably läheb mul väga hästi, sest nt öösiti näen ma unes ainult matemaatikatehteid. Või kui veab siis lihtsalt, kuidas mõne kontrolltöö kahe saan vm. Jap, hästi läheb.
Aga neljapäeval oli üks päris tuus klassiõhtu/party meie pesas. Siukseid asju võiks rohkemgi olla, olenemata muhkus laubast, basseinilaadsest köögipõrandast, muidu kleepuvatest põrandatest ja ärasöödud toidust. Ei tuus oli. Jap. Kordaks nt iga koolipäev.
Esmaspäeval saab millestki nii kaua, kui kulgeb üks normaalne rasedus. Khuul or what?!

Palmide alla.

2007-11-16T12:14:00.000+02:00

Mu tänaöine unenägu tähendavat "Unenägude seletaja" järgi, et õnn ootab mind võõral maal.
No täiesti selge märk ju, et tuleks siis asjad kokku pakkida ja sammud kuskile palmide poole seada. Hea ikka, et ma olen ka juba varem sellele mõelnud ja valikuvõimalus, kuhu minna, on päris suur. Nüüd on veel ainukesteks probleemideks kool ja raha.

Mõmmikud.

2007-11-09T20:18:00.000+02:00

Mu täiesti mõttetu ja lebo koolinädal kulmineerus tänase töövarju päevaga Vikerkaare lasteaeda. Ma ütleks, et midagi nii armsat pole ma enam ammu omal nahal tunda saanud ja see oli ikka täielik positiivsusesüst suure annusega. Ma vist tõesti armastan väikesi lapsi, eriti kui nad kallistavad ja teevad pai ja kui ma suudan ühe lausega lõpetada nende nutu ning panna nad naerma. Jah, nad on imelised. Aga no palk palk palk välistab täielikult võimaluse lasteaeda tööle minna. Kahju. Aga samas ka vb parem, ilmselt ma pruugiksin oma nõrga närvisüsteemi juures siiski kaotada kannatlikuse, mida ma seal nägin rohkem kui küllalt.

Nüüd aga sätin ma ennast vist ilusaks ja lähen vaatan ühes teistsuguses asutuses, kuidas üldse mitte nii nunnud lapsed üritavad äkki olla täiskasvanud ja joovad ennast täiega purju, sest nii on ju lahe?! :D

2007-11-07T22:49:00.000+02:00

Ükspäev sadas lund. Mind valdas korraga järsku nii palju erinevaid tundeid, et ei osanud kuidagi olla. Sõitsin bussiga ja vaatasin aknast välja ja selline "õige" muusika tuli kõrvaklappidest ja noh täielik jõulutunne. Hakkasin juba mõtlema, mida kellelegi kinkida ja mida võiks ise teha. Samas tekkis hetkeks mingi imelik igatsus kuuma suve, kirjude lehtedega sügise, kevadise sooja õhtu järele ja kõik see tundus nii kaugel ja püüdmatu olevat.

Sedans veel, et misiganes esseekonkursi tõttu sain oma raamatu, mida nii väga sünnipäevaks tahtsin. St mitte midagi sinnakantigi booklist'ist, mida tegelikult soovisin, aga üldiselt sain raamatu( http://www.apollo.ee/product.php/0902281). Eelmine aasta oli etem, aga iseenesest on päris lahe.

Nüüd, kui ma nagu suur inimene oleks, tahaks ikka oma ellu vähe rohkem põnevust ka. See nädal on koolis iga päev 3-5 tundi, õppida nagu poleks ja kogu oma vaba aja ma magan. Nii palju siis sellest, et kui täisealine, hakkab möll pihta ja puha.

I'm 18 and I don't know what I want.

2007-11-01T19:59:00.000+02:00

Juba pikemat aega on olnud sügis koos oma kõigi võludega. Oma viimase alaealise õhtu veetsin ka nt sügises jalutades ja pärast teed juues. See tunne, et põskedel hakkab külm, aga mantel hoiab sooja ja hea ja mõnus on ja tuul puhub ja värvilised lehekuhjad on, kuhu tahaks sisse hüpata ja noh kõik ON lihtsalt.
Muidu muutub tuju tihedamini kui tuulesuund. Ei ole olemas head ega halba ja must-valget maailma, aga ikka on nii, et ühel hetkel tundub kõik lootusetult parandamatu ja tahaks lihtsalt pugeda kuhugile peitu või kaduda ära ning teisel hetkel jälle hõljuks nagu pilvedes, sest enam parem ei saakski olla. Tegelikult on olukord loomulikult kogu aeg ühesugune, oleneb lihtsalt, millise nurga alt vaadata.

Midagi head ja vahvat igast küljest vaadatuna oli aga sünnipäev. Seda alates reedesest partyst, kus võis näha suures koguses ebakaineid noorukeid, nalja ja napsi. Kingid olid ülivahvad, mõned(šeiker, kokteiliklaasid jne) said sünnipäeva jooksul järgi loomulikult proovitud. Kokkuvõttes oli siis ühesõnaga vahva ja tore ja lõbus.

Järgmine hommik oli naljakas. Karel oli igatahes tolle hetke staar kurgipurgiga. Ja üldiselt pole ma ka kunagi nii palju popcorni

oma korteris näinud, põrandal ja kõikjal muul laiali.

Miks kurat ikkagi see ppocorni sõda tuli?! Ja kes kurat sõi ära mu põhjakoristaja(limuskite perekonnast kalaline mu akvaariumi küljes)?!
Aga ikka ja uuesti öeldes-supervahva oli!!

Ja mitte vähem tore oli ka teisipäeval, kui Kai tegelikult 18 sai ja poest ametlikult oma esimese alkohoolse joogi ostis(müüa:"neiu, olete te ikka piisavalt vana?" näitan id-kaarti. "Ahahh{suur naer}, palju õnne". Algas ofkoors 00:00 veini ja küünalde ja mõnusa olekuga{südasüdaSÜDA}, hommikul maailmaparim juuksur

massaažiga, hermannuselaks meeldetuletustega reedest ja hiljem jalaka-tänav kõigi nunnude asjadega, lõpetades Kelli ja Kiuraga hommikust süües.

Mitte kunagi varem pole ma ka saanud nii palju lilli. Pooltest küll said juba laupäeval kuivatatud roosid, sest ilmselgelt ei olnud nad selle peo jaoks piisavalt tugevad, aga ülejäänud vaprad kaunistavad mu tuba, oujeeaah. Sellega seoses oli ka teisipäeva parim pang, aga naljad teemaga "kõige pikem ja jämedam" jätan
igaks juhuks enda teada.

Muidu võib ju ka piltidelt näha kui nunnud ja lahedad me olime(Kerli ja Triin ja Kiura ja Mart olid ka, aga nemad tegelesid hetkel muude asjadega :P).

Ma ikka mõtlen, et see 18 on üks lahe vanus. Mitte, et ma praegusel hetkel aduksin, mida kõike see tähendab, aga ikka nii faking lahe on küll. Jõuaks nüüd veel terve Eesti ka läbi käija, vot siis oleks elu alles imeline. Ainsad takistused on see Kuuse tänava asutus ja mu rahalised ressursid kahjuks. Ok teise poole elaks üle, kes siis poleks nt 20 krooniga Saaremaal ära käinud onju(vedamise korral jääb tagasi tulles plussigi) jne. Aga ikka see Kuuse tänava asutus noh. Alates esmaspäevast on see jälle üks ja ainus elu ja armastus ja ei saa sest ei üle ega ümber.

Gone with the wind.

2007-09-23T21:12:00.000+03:00

Kirjutamine on kuidagi võõraks jäänud. Tähtsatest või toredatest asjadest, mida on küllaga, pole olnud aega kirjutada ja argipäevaelu lahkamine ei paku hetkel erilist pinget. Võib-olla on see lihtsalt selline faas või tuju või arvutist võõrandumise tõttu, aga ei ole tahtmist. Samas ei saa ma kirjutatud ka tähtsaid kirju paberile. Mis on häbiväärne! Ja ma ju tegelikult tõesti tahaksin. Ma tean, et Mann ootab ja ma ise olen peas välja mõelnud hulga teemasid, millest kirjutada. Iga sündmuse puhul turgatab pähe, et sellest tahan kindlasti rääkida. Ja nagu ikka, mõtlen kõik pisidetailideni läbi, isegi kirjavahemärgid, rääkimata sõnakordustest jm. Aga see kõik on siiani jäänud vaid mu pähe ja oleks viimane aeg kõik oma mõtted paberile panna. Enne kui mu kirjutusoskus täielikult nüristub.

How stupid can be?!

2007-08-23T20:07:00.001+03:00

Ma olen lihtsalt maailma suurim jobu ja käitun eriti lapsikult ja nõmedalt, aga mis kõige hullem-ma olen ka liiga kangekaelne, et seda tunnistada ja seepärast kuradima kurb.

2007-08-16T23:10:00.000+03:00

Ma mõtlesin, et ootan oma Soome sissekandega nii kaua kuni saan ka pildid, aga paistab, et sellised pisiasjad võtavad ikka alati kõige kauem aega. Nt ei ole mu telefon ja arvuti hetkel sõbrad. Seepärast ei saa ka laagripilte. Aga kui ma varsti mingisuguseid kokkuvõtteid ei tee, pole mul mõne aja pärast enam midagi meeles, mida üles kirjutada ja hiljem siis meenutada. Juba praegu on Soome kohta suurem osa ununenud. Või vähemalt need halvad emotsioonid küll.
Siiski jääb Soome ja laager hilisemaks. Praegu elan ma aktiivset tööelu. Laagrist läksin otse tööle ja 5 päeva järjest olid 12-tunnised tööpäevad ja 2-tunnised uinakud. See lõppes ka loomulikult haigeks jäämisega ja kerge masendusega, sest pole lihtne vaadata, kuidas inimesed randa lähevad ja ise sealjuures rääkida down'i sündroomiga tüdrukuga, ilma et nutt peale tuleks. Tegelikult mulle meeldib seal töötada. Igal vabal hetkel saan vaadata, kuidas inimesi aidatakse ja see tekitab mus vajaduse ka ise midagi head teha. Ja seal näen ma, et ka pisiasjad tõesti loevad. Ka väiksemgi naeratus, viisakas sõna, abikäsi jne aitab kasvõi kaudseltki ja see on tõesti faking hea tunne. Aga üldiselt muidugi tahaks ka puhata ja rannas käija ja suve nautida. Ja maailm on ilus, mhmhh.

2007-07-26T13:54:00.000+03:00

Praegu olen ma veel liiga väsinud, et oma mitmekülgsest Soome reisist pajatada. Võin vaid öelda, et sekeldused jälitasid mind ka mere taga. Aga hetkel tegelen ma veel paar päeva manni ära saatmisega. Mulle ei meeldi sellised lahkumised. Mulle ei meeldi see, et kogu see hüvasti jätmine teeb mind nii kurvaks ja ilmselt on see ka üks neid harvu kordi kui ma hakkan nutma.

Nimekirjad.

2007-07-12T22:50:00.000+03:00

Ma armastan nimekirjade tegemist.
*Kõige elementaarsemad on reisinimekirjad, mida ma hakkan vist 3 kuud enne tegema(tegelikkuses ei pruugi kasutadagi ja viskan asjad ikka suvaliselt kotti).
*Raamatutest teen ma nimekirju teemadel: "Mida lugeda", "Parimad läbi aegade", "Mida osta" jne.
*Asjadest, mida ma üldse osta tahaksin, teen ma samuti nimekirja.
*Filmidest teen ma nimekirjad "Mida vaadata" ja "Parimad läbi aegade"
*Muusikast saab teha umbes miljon nimekirja erinevaks puhuks.
*Toidud, mida valmistada, saab panna nimekirja.
*Kohad, kuhu reisida, tuleb kindlasti kõik kirja panna.
*To-do-listid on samuti ülimalt elementaarsed.
*Ja siis on veel miljon ja rohkem list'i kõikidest hetkeemotsioonide ajendil tulevatest ideedest.

Üldse ega mul need nimekirjad loomulikult ei ole kõik korrapäraselt ja puha. Enamik neist on ilmselt üldsegi kadunud, aga see ei tähenda, et nende kirjapanem vähemtähtis oleks.

Ebaõnn jälitab mind.

2007-07-12T22:48:00.000+03:00

Läksin õhtul autoga linna ja mingi olematu suurusega ja nähtamatu kivi lendas auto esiklaasi. Loomulikult jättis see aga vägagi oleva suurusega ja nähtava prao sinna.
Aga üldiselt on homme reede ja pakkimine on lahe ja õhtuks on juba täiega head plaanid meil välja mõeldud. Plaanid ei too küll õnne, aga tavaliselt kokkamine siiski suuri raskusi ei valmista, loodame et seekord siis ka mitte.

Todays fortune:Serious trouble will bypass you.

2007-07-12T15:04:00.001+03:00

Ma ei tea, mis imelik harjumus mul see on, aga kuigi mul on aega, mõtlen ma enamused sissekanded peas valmis ja seejärel kirjutamist lükkan aina edasi. Vahepeal see-eest on päris palju toimunud. Reedel degusteerisime Kaidi, Koxti ja Mailaga Hispaaniast toodud veine ja saatsime Mailat ära. Laupäeval kolisime Kaidiga mu toa ümber. Kapp sai lõpuks välja visatud, selle asemele aretasime igasuguseid põnevaid asju ja lõpptulemus on päris armas. Tuba on küll pooleli, aga algus on vähemalt tehtud. Nüüd on ka rohkem ruumi, et võtta padjad, istuda toa keskele, tõmmata piipu ja juua veini. Või lihtsalt istuda diivani peal, lugeda ja vaadata aknast välja. Täpselt seda õhkkonda mul oligi vaja ja nüüd see mul lõpuks on. Täna saab patju ja veel mõningaid pisiasju, mis annavad ka ehk päris palju juurde. Pühapäeval tuli mulle ka esimene külaline, tänu kellele tegin ma ajalugu. Au emale, kes ei esitanudki küsimusi stiilis "Mis ta nimi on?", "Kui vana ta on?", Kas ta õpib?", "Mis ta vanemad teevad?","On ta korralik ikka?" jne jne. Aga tore oli igatahes. Homme tuleb päris sisseõnnistamine koos K-paaride ja Siimuga, ma loodan. Kuigi ega ma ei usu eriti enam millessegi, sest millegipärast nurjuvad kõik mu plaanid ja kogu aeg tuleb midagi uut, mis tuju nulli viib. Näiteks täna hommikul näris koer esimest korda jalatseid ja loomulikult valis selleks mu kõige ilusama vähem kui nädal vana kinga. Ega ei usu ju, et ma kurb olen. Ja laupäevane päevakava tuleb mul ka vahva. 6.55 Tallinna. 10.00 Soome. 11.40 Helsingis. 16.00 Helsingi rongijaam. 21.00 umbes saabumine sihtkohta. Ühesõnaga mul tuleb ärgata ebaloomulikult vara. Ma pean Tln's ligikaudu 2 tundi surmraske kotiga seiklema ennast sadamasse ja passima. Helsingis üle 4 tunni passimist ja rongijaama seiklemist. Jätkuvalt surmraske kotiga. Ja siis vääääga pikk rongisõit. Ma tunnen, et see asi mulle ei meeldi.

Tuul ja torm-Kelli 17!!!

2007-07-04T23:22:00.000+03:00

Ma lihtsalt pean, või siis pigem tahan tänase päeva puhul selle postituse Kellile pühendada.
Eilse kohta võin öelda, et super oli. Oleks ma varem selle peale tulnud, et poed on täis lahedat kraami normaalne hinnaga, oleksin ehk raha ka kaasa võtnud. Kingiks sai "Mees, kes teadis ussisõnu", loodetavasti meeldis. Ja selles minikorteris salatit ja kooki süüa oli üsna nagu päris sünnipäev.
Täna aga on siis ühesõnaga see päev, kui kõige noorem meist ka lõpuks 17 täis sai. Sellega seoses olen ma terve päev mõelnud, et kuhu jäi üllatuspidu või mingi muu lahe üritus?! Ega see ei peakski olema selline nagu Kaidi oma. Ikka jälle uus ja omalaadne, aga täitsa ilma ka nagu ei saa ju. Samas muidugi on üks kuuendik Hispaanias(tglt enam vist mitte, aga ega Eestimaa pinnal ka mitte kaua aega) ja teine Soomes, aga päris kahju on ikka. Sellepärast ei olegi hea, kui sul suvel sünnipäev on. Aga ühte pidu tahaks ikka Kelli naljade ja naeruga, mhhhmhhh!

2007-07-03T14:01:00.000+03:00

Mu tujud pole enam ammu nõndaviisi vaheldunud nagu täna. Kui ma väiksem olin, valdas mind taoline ärevus alati enne mõnda reisi. Öösel nägin imelikke unenägusid, ei saanud korralikult magada. Ärkasin vara. otsustan miljon korda kõige suhtes ümber. Ei suuda sobivaid riideid leida. Lükkan kõik viimasele hetkele, sest siis pole mul enam lihtsalt mitte millekski aega. Stiilne hilinemine on igatahes garanteeritud. Aga tänu Mihkel Oksale hoidku raamatupoed alt- mul on kingiidee olemas lõpuks! Muidugi ega ma eilset Haapsalu otsingutuuri ka ei kahetse. Tänu sellele sain endale ilusaid asju osta, mhhhmhh.

tähtpäevad.

2007-07-03T00:44:00.000+03:00

Ega see vist lihtne ei ole, kui kell 11 õhtul jätan ma lihtsalt kõik pooleli ja marsin kööki sibula-koore salatit tegema. Teekonna jooksul elutoast kööki ma ise veel oma briljantsest ideest teadlik ei ole. Aga kõik ei peagi alati nii must-valge olema. Hea salat tuli, vahet pole, mis mind siis seda tegema ajendas nii järsku.
Üldiselt on aga täna kaks tähtpäeva.
Esiteks saab üks sell 20 ja teiseks on meil selle selliga 4nda kuu ännivörseri vm. Suhthevi noh. Loodetavasti tuleb siis ka tore päev ja õhtu. Päev ilmselt vähem tore, kui ma järjekordsele kingiotsimisretkele pean minema, aga õhtu peale on mu panused pandud, hahahaa.
Igatahes-milline TORE päev! :)

2007-07-02T13:36:00.000+03:00

Kuna mul hetkel mingisugustki elu ei ole, mõtlesin ükspäev kirjutada maja taga pargis väga süüdimatult urineerivast vanemas eas noormehest. Ei oskagi öelda, kas see vaatepilt tundus rõve või oli mul tast ka veidi kahju. Rõve pool oli see, et too sell ei vaevunud oma tegevust vähimalgi määral varjama, kuigi ümberringi on mitukümmend puud ja palju majaseina ja kuna maja ümber oli ikka üsnagi suur arv väikesi lapsi. Samas oli mul tast ka kahju, sest võis märgata, et ta polnud eriliselt osav ses tegevuses ja ta püksid olid juba päris märjad. Okei, see on iseenesest ju veel rõvedam, aga ma lihtsalt mõtlen, mis tunne tal hiljem kaine peaga võis olla, kuna ta tavaline külajoodik ikka välja ei paistnud olevat.
Siis ühel teisel päeval ma tahtsin rääkida sellest, kuidas vihm mind murrab, kui sellega kaasneb sügistuul. Õiget suvevihma ma sel aastal veel kohanud polegi. Sellest on päris kahju, sest paljajalu asfaldil jalutada, tunda vihma end masseerivat- see toidab mu vaimu.
Muust mul tegelikult rääkida aga pole. Suve kohta elan ma hetkel väga igavat elu. Aga ma leian, et ka see on millekski vajalik.

she never could get drunk enough to get him off her mind.

2007-06-20T15:21:00.000+03:00

Ma pole ammu kirjutanud. See on ka põhjendatud. Mu rüpperaal otsustas lõpetada oma eksisteerimise ja nüüd ma siis ootan kas parandatud või uut versiooni. Muidugi võin ma iga kell käia koduarvutis, aga vot see ajaks ka kõige rahulikumal inimesel ilmselt harja punaseks.
Üldiselt on vahepeal olnud palju suve. jõudsin kahe nädala jooksul nt 3 korda saares käia. Kaks korda järjest 6 päeva jooksul. Esimesel korral avastasin, et minus on emasust. See oli ilus. Pere tunne tekkis ka, kui neli erinevat põlvkonda olid koos, kõik naersid, toimetasid, hommikust söödi aias õunapuude vahel võrkkiige kõrval, päike säras ja kõik oli ilus. Teisel korral oli see täiesti suvi, et pakid kiiresti paar tähtsamat asja ja lihtsalt lähed. Kaidi oli ka tol korral kaasas. Tutvus esmakordselt Saaremaaga. Jalutasime põldude vahel, mullitasime, möödusime külajoodikutest,käisime mööda öist Kuressaaret, istusime muuli peal, unistasime ja nautisime vaadet, mis on väärt igatahes rohkem kui miljon.
Peale Saaremaa on olnud ka lihtsalt mõnusaid veiniõhtuid, grilli, mereääres jalutamist ja kiikumist, neid hetki, kui ta lihtsalt kõvasti kallistab ja kogu maailm on niii faking ilus! Ma arvan, et üldiselt ma ei jõua kõike head kokku võtta, sest seekord on seda lihtsalt nii palju ja nothing else matters.
Varsti aga hakkab uus osa suvest ja tuleb Soome ja töö. Mitte, et see nüüd nii halb pruugikski olla. See on lihtsat erinev.

you fill up my senses like a night in the forest.

2007-06-07T10:13:00.000+03:00

Eile oli kuursaalis Canzone konza. Õhupuudus tingis selle, et ma oleks ära minestanud, aga kui see väike pisiasi välja jätta, oli tore. Manni laulud lähevad iga korraga aina paremaks. Täna peaks selle hõbehäälega jõukasse vist ka minema. Mu trenniplaan siiani edeneb päris hästi, täiesti rahul olen. Ja ehk isegi näitan ennast päikesele varemalt kui kell 6 õhtul.

Summer in the city.

2007-06-05T20:31:00.001+03:00

Ma ületasin ennast täna. Mõtlesin 40 krooni kokku hoida ja läksin rattaga kooli. Sain hommikul varakult loodust nautida, lähedalt jänest, kitse ja rebast näha, päikest ja trenni. Tagasi tulin mööda maanteed ja efekt oli umbes sama. Tegelikult õppisin seda, et minna tuleks mööda maanteed ja tulla mööda raudteed, nii oleks lihtsam.
Õhtu poole jõudsin veel käia Pätsa ja Mailaga statal. Ilmselt meie kohutav korvpalli mängimise oskus hirmutas kõik eemale, nii et seal oli täielik tühjus ja päris mõnus.
Ja veel rohkem õhtul istusime aafrika rannas ja kaubamaja ees ning nautisime suve algust. Mõnusa oleku käigus ununes, et mul on veel mõned kuud sellest numbrist puudu, et võiks teha seda tegevust, mida me siis seal nautimise kõrval tegime. Eriti hea asja juures oli aga see, et ma avastasin chilli, mis on isegi täiesti joodav gaasiline jook. Sex on the beach on parem kui cosmopolitan ka. Aga see pidavat nõnda olema nagu päris elus, et cosmo on ikka teooria ja praktika on ikka parem. Hahahaaa.
Üldine tuju on aga ikka null. Võiks ju olla hästi, aga ehk ma mõtlen ümber ja asjad lahenevad.

pole hea, kui on halvasti.

2007-06-04T22:32:00.000+03:00

Praegu peaks olema parim hetk sel aastal vist. 10nes klass on ametlikult läbi ja martrikkel ära antud(6 nelja, 8 viite). Viimane lõpp oli kõige hullem ilmselt üldse. Martrikkel on täis parandusi(õnneks halvemad hinded paremaks) ja mul on täiega närvid läbi. Aga no see pole probleem. Üldiselt peaks ju hästi olema. Õues on suvi ja Roosta rand on süda. Noh eile ei olnud süda, kui tuul kavaleid trikke tegi ja ma aru ei saanud, et endale joodiku päevituse lesisin, aga see selleks. Üldiselt on nummi koht sellegipoolest. Vahepeal oli ülimaru saaremaatrip vanaema ja venna sünnipäevaga. Ühel sünnipäeval inimesed tegelesid surnuks söömise ja teisel surnuks joomisega. eks arvake ise kumb tegevus kummal sündmusel rohkem in oli.
Praegu ma tahaks edasi aktiivne olla ja jaksata tegutseda, aga ei. Praegu on sims ja filmid ja toit ja tekk ja mitte kellegagi ei taha rääkida.

Rise and shine, baby!!!

2007-05-23T09:42:00.000+03:00

Aeg ei ole viimasel ajal sugugi mitte sõber olnud. Uni samamoodi. Kool ja kevadväsimus kokku on tekitanud olukorra, kus ma õhtul koju jõudes kell 9 magama pruugin jääda ja kõik õppimata on. Muidu vaba aja olen ma veetnud saksa keelt õppides ja siis veel saksa keelt õppides ja siis veel ja veel saksa keelt õppides. Eile langes nagu kivi südamelt tänu sellele, et projekt sai esitatud. Muud järeltööd sain ka lõpuks põhimõtteliselt tehtud. Kokkuvõttes võiks nüüd elu elama hakata ilmselt. Õues on päike ja mul on miljon head raamatut, mis vajavad lugemist ja matemaatikaülesanded, mis tahavad lahendamist.
Seega hakkan ma nüüd ilmselt veidi koristama ja seejärel kolin õue ümber.
Igatahes on imeline hommikupoolik kohviga ja mina ei veeda aega arvutis!

2007-05-13T21:40:00.000+03:00

Eks ta ole ikka nii, et varemalt oleme emadepäeval küpsetanud koogi ja teinud kohvi ja viinud need siis hommikul emale voodisse. See aasta juhtus nii, et kui ma ühel hetkel koju jõudsin, tegi ema mulle kohvi ja tõi kooki ning mina unesegaselt andsin lille üle ja keerasin magama. Vahva. Või siis ka mitte. Kahju on tegelikult veidi. Aga noh samas meie mühaklikkuse korvasid Raivam-Ella-Rasmus oma kingituse ja kohalolekuga. Swiit.
Kooli on jäänud muidu 2 ja pool igavesti kestvat nädalat.

2007-05-09T18:34:00.000+03:00

Täiesti ebareaalne, et ma pean oma postitust juba kolmandat korda kirjutama. Ma arvan, et ma ikka üldse ei meeldi blogspotile. Igatahes, ma arvan, et mind on vallanud üleõppimistõbi. See ei ole eriti vahva, kui kõik vahvad ja veel vahvamad inimesed pidu teevad ja elu naudivad ja mina lihtsalt terve nv’se õppides veedan. Selle asemel, et olla kuskil toredas paigas, ma laupäeva öösel kell pool 2 õpin geograafiat. See pole küll päris vabatahtlik, pigem ikka olude sunnil, aga mis teha-talvel sombuste ilmadega ju ei võinud ennast kokku võtta. Ühesõnaga, elu tundub praegu kurb. Võimalik, et see on ka seetõttu, et siksbäkki nagu poleks enam. Kõigil on mingisugune muu elu-kes on leidnud lahedamad sõbrad, kellel kiire eluviis või midagi muud ja kelle prioriteet number üheks on saanud õppimine. Igatahes see teeb nukraks. Praegu on just grillimise ja veini ja tegude aeg ju. Aga on, kuidas on. Ehk elangi liigselt minevikus. Varsti läheb nkn rohi rohelisemaks ja lilled õitsevad ja elu muutub elatavamaks ja kool ei tekita enam sellist peavalu(see juhtub ilmselt kuskil 6nda juuni paiku) ja ainus elu eesmärk ei ole enam magamine ja mis peamine-Kaidi sünnipäevast saab aastasündmus, sest noh seda olen ma oodanud tõesti kuid ja see on asi, mis ei tohi ära jääda, nagu on juhtunud kõikide teiste heade ja ootamist väärt asjadega.

Tekst oli kirjutatud muidu üsna mitu päeva tagasi, aga tollal blogspot ei töötanud vist eriti ja ma olin juba unustanud, et see on postitamata.

2007-05-03T13:22:00.000+03:00

Ebareaalne, et kolmas postitus juba täna, aga 2 sai täis!
(:

PESSIMISM.

2007-05-02T22:35:00.000+03:00

Pessimism kõige ja kõigi suhtes. Pessimism kõikjal.

Shades of gold we've been sold, been deceived while we believe.

2007-05-02T18:24:00.000+03:00

Häbi mulle! Iga kord, kui mul on tõsine plaan, et vot nüüd kirjutan ja pikalt, tuleb midagi ette või saab laiskus minust võitu.
Ega ma tegelikult pole praegu ka kirjutamise lainel. Tahaksin hoopis tassi teed ja raamatu võtta ning teki alla pugeda.
Vahepeale jäi igatahes skaudilaager Tartus. Igati tore üritus ja kõikvõimalikud halvad ilmastikunähtused.
Sellele järgnev õpimaraton üsna vägagi tõbisena.
4 päeva puhkust suures koguses une ja mõne päris toreda üritusega(siinkohal tahaks tervitada ühta eriti vahvat tüdrukut!).
Ja nüüd jälle kool kool kool, mille juures meenubki, et võiks äkki hea raamatu asemel hoopis keskkonnaprobleemide konspektid ette võtta.

Smile like you mean it!

2007-04-11T20:53:00.000+03:00

Kevade tulekuga on elu kiireks läinud JAA. Nii väga kui ka ei tahaks, ikkagi ei leia aega kirjutada nõnda tihedalt enam. Vahepeale jäid igasugused munad ja tibud ja muud tegelinskid. Nädalavahetus algas seekord juba neljapäeval. Sel ajal kui ülejäänud klass avastas Tallinna, õppisin mina eeskujulikult koolis ja tegin järeltöid(loe:õppisin mitu tundi matemaatikat ja seejärel sain teada, et täiesti ilmaasjata kuna see hinne oli mul juba 1. Kursus tuli 3-häbiväärne). Õhtupoolikul jõudsin veel saksa keelt vastama ja seejärel Haaknõel. Keskpärane üritus, ei olnud erilisi üllatusi. Lõpus esines slaid fifti värk. Ütleks, et kõrvadel hakkas valus ja üle 10ne sekundi ei kannatanud kuulata. Pealegi ei suutnud nad ühtegi sõna arusaadavalt laulda(muidugi kui ma mingi paadunud fänn oleksin, siis oleks mul ka sõnad peas ja poleks probleem aru saada). Aga ühesõnaga jäi see lihtsalt häirivaks müraks. Väsinud pikast päevast, käisime Mailaga veel korra partyl @Rodžer’s place ja siis koju unedemaale. Reede möödus sujuvalt meeldivalt. Küpsetasime, limpsisime jooke, korra hüppasin Anni juurest läbi(vahva, kui selliseid klassipidusid korraldatakse) ja edasi ikka siuke mõnus olemine sõprade ringis. Õhtu kõige kurvem osa oli ehk see, et kaotasime Mailaga Jannole ja Mihklile aliases. Olgugi, et ainult kahe sammuga ja nad tegid sohki, aga siiski. Laupäeval oli mõte õppida, õppida, õppida. Selleasemel olin ühes teises kodus, veetsin niisama meeldivalt aega ja omasin ühte naljakamat pühade õhtusööki(naerda sain ma ainult sisemiselt, välispidiselt ma häbenesin ja ilmselt väljendus see ka mu punastavates põskedes). Õhtul hiljem ja öösel oli järjekordne meeldiv chillout. Algul Kaidiga ja hiljem lisandusid Kadi, Kelli, Maila, Janno, Mihkel ja Siim. Pidu ikka hommikuni noh. Kuna mu plaanitud õppimise nv’s möödus hoopiski muid meeldivamaid tegevusi tehes ja mitte magades, siis võtsin endale vabaduse see kõik pühapäeval korrata. Järjekordne puhkepäev.
See koolinädal on olnud aga tunduvalt edukam juba. Kõik 3 päeva olen koolis käinud. Olgugi, et kaks eelnevat poolikult. Sain lõpuks joonestamise ning ka mõne muu aine korda. Hea tunne on. Ma armastan ennast ikka palju rohkem targemana. See aga tähendab, et võiks ju tõesti õppida. Et homsed 6 tööd edukalt sooritada, ma siis täna teengi ühe tõsise õpimaratoni. Hetkel pole väga vigagi ja asi edeneb täiesti. Ju siis näeb, kas mingit kasu ka on. Iseenesest on homme muidugi juba neljapäev ja see peaks olema teadatuntud nv’se eelalgus. Ma arvan, et tegelikult võtan aga rahulikult. See nädalavahetus tuleb küll vägagi töökas. Ütleme nii, et ilmselt liigagi. Nüüd ma mõtlen, et tahaks selleasemel, et hommikud ja lõunad ja õhtud tööl veeta, nt lugeda. Need öised raamatupeod ei ole mul väga edukad kuna isegi väga huvitava raamatu puhul vajub silm juba 3nda lehekülje peal looja.

2007-04-03T00:30:00.001+03:00

Tegelikult on eelmine postitus tehtud tund aega hiljem ehk siis ka hoopis teisel kuupäeval, aga ma olen vist suhtvõhik ega oska kella õigeks panna.:$

kuu kolmas päev.

2007-04-03T00:14:00.000+03:00

Oleks, et homme poleks pildistamine. Sel juhul ma ei peaks ennast sugugi mitte halvasti tundma, et ma ei viitsi vaeva näha ja olen klassipildil õudne.

Oleks, et homme poleks joonestamine. Naljakas, kuidas üks tund on ühteaegu lemmik ja ka kõige vihatuim. Vaimsed vastuolud.
Oleks, et mul poleks tahtmine ilus välja näha ja ma ei raiskaks homme olematut üüratut raha juuksuri peale. Samas oleks võinud ju hoopiski nt Kaidit paluda.
Oleks, et mul poleks kopsupõletik ja mu parem kehapool ei valutaks hingates. Selle saab aga homme röntgenis teada, kui armsad meditsiinitöötajad on nõus mind ilma kokkulepitud ajata vastu võtma. Loomulikult pean ma sellise vastutulelikkuse eest ise maksma, päris palju ka pealekauba.

Aga oleks on paha poiss ja tegelikult võin ma öelda, et täna ON tore päev, sest täna on üks hea tähtpäev{suur suur naeratus}.

Kortermaja võlud.

2007-03-24T21:14:00.000+02:00

Ma unustasin öö põnevaima sündmuse mainimata. Nimelt koju tulles ma avastasin, et köögipõrandast oli saanud ookean ja puudul veel ehk cm, et see oleks otsaga ka koridorri jõudnud. Vanemate tänu asemel, et selle avastasin ja nad äratasin, sain hoopis pahameele osaliseks, sest oleksin võinud ju varem koju jõuda ja siis poleks uputus veel nii laialdane olnud. Samas sai ema ka uputajatelt sõimata nagu me oleks ise süüdi ja et oma viga, et kindlustust pole teinud. Igatahes oli öösel siin paras mürgel.

2007-03-24T12:38:00.000+02:00

Nagu ikka, on Siimu juures Palivere kõige paremad peod. Eilne äralahkumispidu ei erinenud kuidagi. Või siis, oli ehk veelgi parem. Vähemalt mingisugune 30 moraali sai öeldud. Päris paljud neist olid väärt killud. Ja muidu nalja ja naeru sai ka palju. Pool 4 öösel hakkas Mihkel nt kooki küpsetama. Meie äraminekul oli taigen juba valmis. Vahepeal sain ühe sellise serenaadi sarnase telefonikõne, kus mulle lauldi sadamakai laulu, see teeb alati tuju heaks.

Nüüd aga üritan ma veidi veel asjalik olla ja siis minna ja lasta päikesel end võtta.

ko-ko-kok-kokutamine..

2007-03-23T20:48:00.000+02:00

Ma avastasin praegu, et Heikki kokutab svepsis olles samamoodi nagu Taavo. See on päris naljakas, eriti Taavo jutt sel ajal. Kahju ainult, et Taavo mind hetkel vist vihkab, sest ma siuke jobu olen ja ta autoga paar trikki tegin, nii et tal halb oli.

kevad südames!

2007-03-23T20:07:00.000+02:00

Lõpuks ma siis vististi ikka võtan end kokku ja üritan järjekordselt kirjutada, alustadest LONKS’ust. Seekord olen kavalam ja kasutan Word’i.
Neljapäev algas kiirelt ja töiselt. Koolist sai varem ära ja enne mäsu jõudsin Kerli juures väikese uinaku isegi teha. Õhtul saabusid kõik need loomingulised noored ja algas avamine. Esimene etendus oli Essensoni „Manusega mõtted“. Ma leian, et alustuseks oli see veidi liiga keeruline mõiste ja pealiskaudselt vaadates tundus see lihtsalt ehk liiba nilbe või ka veidi haige(mitte halvas mõttes). Ühesõnaga päris huvitav oli. Peale avamist oli meil ka hea võimalus veel enda etenduse proovi teha, aga sellegipoolest sai täiesti soliidsel kellaajal magama ja hommikul polnudki veel surnu tunne.
Reedel algasid töötoad. Juhuse tahtel sattusin ma Essensoni gruppi ja no tõesti pean ütlema, et ei kurvastanud seepärast. Katrin oli tore, kuigi isemõtlemine ehk veidi ülejõu käiv kohati tundus, ja ülejäänud seltskond oli täitsa armas. Vahel küll ehk liiga vaikne ja tagasihoidlik, mis tuli eriti välja Rästase grupiga kokku minnes, aga samas seal olid ka parimad pärlid koos. Reedeõhtune programm oli juba tunduvalt lihtsamini mõistetav. Pärastine kaheksa-pidu kohati üsna tagasihoidlik, sest enamus inimesi pohmakat omas või lihtsalt väsinud oli, aga mittesugugi halb polnud see ka. Meil oli hea ja eks see ole ikka peamine. Pealegi tuli isa järgi ja koduvoodi on (L)!
Laupäeva hommik oli juba tunduvalt tunduvalt raskem. Väsimus võttis võimust ja kuidagi selline jõetus valitses, et lihtsalt oleks kohe parema meelega koju voodisse jäänud. Samas oli ka ärevus õhtuse esietenduse pärast. Päev möödus kiiresti ja oma performance’ga saime samuti hakkama, nii hea kui ta siis tol hetkel ka oli. Enne kaheksat käisime Kelli ja Heiliga Hermannuses söömas, sest noh karta oli, et enamus rahvas vajub hiljem sinna. Hiljem hiljem oli pidu aga juba täitsa hoos ja üleprahi hea oli olla. Seal lõppes ka mu masenduses talveperiood ja algas päike-südames-kevad.
Pühapäeval oli hetkeks see heaolu varjatud, aga no tol päeval oli igasugune olemine väga vaevaline. Enda ületuseks ma järgmine päev jõudsin kooli. Ja siis veel päris mitmel päeval. Veerandi lõpu poole olin ma üsna tubli. Peavalud polnud küll vähemaks jäänud, aga tahtejõudu oli igatahes rohkem. Nii mõnedki hinded ma suutsin tänu sellele ära parandada. Samas jäi aga mu hinnetelehele päris toredaid seise ka. Eks näis, mis järgmine nädal saama hakkab.
Vaheajale eelnes kindlasti veel päris palju toredaid sündmusi. Nt oli päris mitu head pidu ja rasket laupäeva. Koolitantsul suutsime särada, kuigi teistega võrreldes olevat me siiski väga halvad olnud. Selle koha pealt ma muidugi täpselt ei oska öelda, peaasi ju et ikka endal tantsides hea ju on. Finaalipääsemine on ilmselt kahtlane, aga ega see ka ei määra. Praegu ongi tähtsam järgmiseks reedeks, kui Lihulas Kooliteatrite Festival on, etendus heaks saada.
Põhiline ja kõige tähtsam on see, et praegu on vaheaja reede ja no tõesti ei saa aru, et vaheaeg veel alanudki oleks, kui juba saabki läbi. Häbematult lühike aeg on see ikka. Paar päeva tagasi oli meil üks päris huvitav kohvipidu hommikust alates. Selle hindaks kümnepallisüsteemis kaheksaks. Halb osa oli see, et 3 chicka’t oli puudu. Mingi päev käisime Kelliga kaltsukatest ja mingi täiesti imeliku juhuse läbi jäi silma „The lonely bones“. 10 krooni maksis. Selle vaheaja parim ost raudselt!Eile oli Risto-Reili-Eva sünnipäev. Vot seda võib üle pika aja üheks parimaks sünnipäevaks pidada. Ülevoolavat hea meeleolu ja nauding pisiasjadest. Muidugi oleks me võinud kallistuse käigus Kaidiga trepist alla ka kukkuda, aga see tol hetkel mingit rolli ei mänginud.
Oma joonestamistest õnnestus mul pääseda. Kui meenub, mis täpselt teha ka oli, siis peaks kõik tööd teisipäevaks valmis olema. Saksa keele juttu kavatsen ma praegu tegema hakata ja nii ehk saab tänasest päevast veel asjagi. Homme võiks samuti koju jääda(tegelikult on üsna totter tunne, et eelistan Höffile ja peole kodus magamist, eriti kui on vaheaeg ja nii palju asju vajaks tegemist). Ok plaanide muutus, täna on Siimu äralahkumispidu Palivere korterist(selleküla parimad peod olid ikka seal ju) ja no see on event, mida vahele jätta oleks häbiväärne.

Täna jooksmas käies hakkas dressipluusiga palav, oli märgata et rohi on juba rohelisem, kollased liblikad lendasid pea kohal ja joodikud jõid metsas säästu kanget ning tegid lõket-kevad on ametlikult alanud!

peaaegu algus.

2007-03-17T18:19:00.000+02:00

Natukese aja eest ütles ema, et ma võiksin homme enne koolitantsu oma vaba aega sisustada Tabasallu minemisega. See on ta viimase aja parim nali.

Ütleme nii, et ma olen pool tundi kirjutanud ja mu klaviatuur oli sõps ja kustutas lampi mingi kombinatsiooniga kõik ära. Teist korda ma praegu ei viitsi. Peab enne wordis valmis kirjutama ja siis teksti siia kopeerima ehk.

ai ääm a very häppi määän.

2007-03-05T21:23:00.000+02:00

Varsti ma teen põhjaliku ülevaate LONKS'ust ja nii, aga hetkel tahan öelda, et mu lustakad tantsujalakesed tahavad vaid vallatleda ja nabapiirkond vajab tantsitamist.

Siksbäkk.

2007-02-28T10:52:00.000+02:00

PS!Pildilt on puudu Kelli.
Mulle meenus praegu pühapäev Epu juures ja seal tekkinud arutelu. Üldiselt nii palju selle koosviibimise kohta, et Epul oli iiri kohvi maitseline kohvi vm(täitsa lõpp, kui hea. ainult veidi jääb alla päris Iiri kohvile) ja piip ja riideshõu ja noh selline päris nummi värk-särk. Enivei, ma ei mäleta enam millega seoses küll, aga Kaisa esitas sellise küsimuse, et mis siis, kui keegi tahaks meie sixbäkki tulla? Ilma sekunditki mõtlemata ütlesin ma kõva häälega EIII!!! See ei oleks ju võimalik, et keegi saaks nii ideaalsesse kooslusesse lihtsalt juurde tulla. Pealegi arvan ma, et meil on kõikvõimalikud lahedad inimtüübid juba esindatud ka. Aga noh, kui nüüd teise külje alt võtta, et kas see pole äkki veidi e g o?! Ma ei tea tegelikult, aga see pakkus kõvasti mõtlemisainet. Võib-olla ei tasuks oma pead sellega üldse vaevata ja kes peakski üldse tahtma meie hulgas olla, rohkem selliseid ei leidugi, aga ikkagi-äkki ükskord tekib keegi selline ? Ahh ma ei tea, peaks ikka vähem mõtlema. Mu kõht hakkas vist selle peale praegu valutama.

Otsustusvõimetus.

2007-02-28T08:52:00.000+02:00

päev enne eilset oli esmaspäev. Mulle ei meeldi kunagi esmaspäevad. Koolis polnud siiski sugugi mitte hull. Mul tuli selline õppimistuhin peale, et 45min tundi jäi ahistavalt lühikeseks. See loomulikult ei kehti füüsikate puhul, kus ei saa midagi parata, kui uni silma tikub ning ma ei suuda nii palju kontsentreeruda, et kuulata molekulaarfüüsika põhitõdesid vm. Siiski mulle meeldis õppida. Ma väga lootsin, et kui õhtul Tln'st tagasi jõuan, jätkan usinasti, aga ära hõiska enne õhtut noh. Tln väsitas järjekordselt äärmiselt ära. Mitte ainult liiklus ja poolteist tundi pikk vestlus tähtsatel teemadel, vaid ka nt see, et ebaõnne tõttu jõudsime me bussijaama 19.02 ja buss väljas 19.00, mis tähendas, et tuli tund aega järgmist oodata. Sellised asjad kurnavad mind alati. Uni ka sõidu ajal peale ei tulnud, mis on harukordne. Koju jõudes aga võttis väsimus võimust ja keerasin magama ära.
Eile see suureks takistuseks ei tulnud. Kaks esimest tundi agaralt õppisin ja üritasin mõelda ja otsustada. Järgmised kaks tundi kuulsin loengut erinevatest ülikoolidest, mis üldse huvi ei pakkunud. Selle asemel keskendusin inglise keele järeltööde õppimisele. Joonestamine on üks suuur suuuuur kosmos, kuigi võiks teisiti, aga ma leian, et see pole küll ainult minu viga, kui veel umbes 30 inimest klassis aru ei saa. Tahaks teisiti, sest see värk huvitab tõsiselt ja ma võiks iga päev 2 tundi joonestades veeta. Tegelikult võiksin ma ka füüsikat palju rohkem õppida, kui see oleks vähegi huvitavamaks ja arusaadavamaks tehtud.
Eile oli veel ka trenn. Hullumaja puhvetist võib tõesti asja saada, kui me kõike edevusega(loe:lakkamatu naer kõige suhtes) ära ei riku. Homme-homme ongi juba LONKSU algus. Hirmuäratav mõelda, ma pole veel sugugi mitte sel lainel. Ja ma peaks organiseerima transpordi, et ööseks koju saada, sest peale selle, et vanaema külla peaks tulema, oleks vaja ka õppida. Eks ma nüüd üritan seda trikki teha ja enne vaheaega end kokku võtta ja vaimse eluga rohkem tegeleda.
Mul oli päris hea mõte täna hommikul ka varakult ärgata ja lõpetada muusika referaat ära, aga kõigepealt magasin ma sisse ja siis avastasin, et mitte kuidagi ei jõua ka kella 8ks valmis ja kogu selle vaevalise kirjutamise käigus tekkis mul peavalu, mis tähendab, et ma magama jään ja ka 10se bussi peale ei jõua. Halb, selline asi tõesti vihastab mind.
Eile ärritusin ma ka tõsiselt selle labase valimisejama peale. Ma pole varem sedasorti teiste erakondade mahategemist täinud ja kuigi ma ei eelista ei reformikat ega keskerakonda, on see reklaam liig mis liig. Samuti mõtlesin, et loen Lääne Elu, mis niigi sisaldab loetavat materjali väga vähe, aga no eilses oli kolmveerand lehte valimispilte täis(Lauri Luik ikka peab vähemalt pool lk enda alla võtma ju kaa). Ma tean, et ainult mõni päev veel, aga ma tõesti lähen hulluks. See aasta ületab ikka varajasemad kõvasti.
Peale valimise ja kooli mitte jõudmise vihastas mind välja ka mu arst, kellele ma lugesin ette nimekirja ravimitest, mille tarbimine mõjub mulle pigem halvasti ja kui hästi, aga ega see teda ei huvita-rõõmsalt kirjutas ta ikka mulle needsamad vanad tabletid, mida mul terve karp arstirohtudesahtlis vedeleb ja seda sain ma alles siis aru, kui tabletid välja ostetud olid. Peale selle, et ma ikkagi korralikke rohtusid ei saanud, läks raisku mitu tädi Koidulat ja vot sellest on tegelikult palju rohkem kahju, sest nüüd on mu ainus võimalus, et abi on taastusravist ja see on ju hirmkallis minu tühja rahakoti jaoks. Halb, halb võib see elu ikka vahel olla.

That's Amore..

2007-02-25T14:01:00.000+02:00

Kui inimene on haige, siis inimene ei tohiks kodunt välja minna. See lõpeb nt sellega, et ei ole võimalik endale aru anda, mida suust välja aetakse ja noh halb on. Käisin siis eile trennis. Ei olnud üldse mitte meeldiv ennast nõndaviisi väsitada. Õhtul plaanisin teki all filmi vaadata ja kakaod juua, aga ma tõesti ise ka ei mõista miks, läksin Noarootsi hoopis. Paar kuud pole seal käinud ja nüüd haigena pidin minema. Igatahes oli see veel halvem mõte kui trenniminek, sest enesetunne ei olnud sugugi kiita. Minu arust see haige olemine ikka täiega sakib. Mu supermäärdemeister Heimar tegi eile suusad ka heaks ja ma ei tohi ju sõitma minna. Reedene arsti juures käik lõpes sellega, et kuni kolmapäevani ei tohiks kooli minna, aga kuna ma eile väljas käisin, ei huvita ema arsti keelud ja käsud suurt. See on natukene halb, sest ma ju tõesti olen haige ja saan väga hästi ise ka aru, et ringi trallitamise asemel oleksin pidanud teki all magama. Samas ajan ma kõik selle süüks, et mul oli reede öösel, kui halva enesetunde pärast magada ei saanud, kontakt maaväliste olenditega ja ma arvan, et nad muundasid mu aju millekski muuks ja võtsid mult mõtlemis-ja otsustusvõime. Neid kahte oskust läheks mul aga homme Tallinnas väga vaja, sest üldiselt mõjutab see suuresti mu edasipidist elu, aga mina-mina mõtlen vaid magamisele ega suuda langetada suuremat otsust, kui et teen kas teed või kakaod.

2007-02-23T14:11:00.000+02:00

Eks ole ikka täiesti tuus mõelda, et ohh saan jälle koolis käia enam-vähem ja oma õppimisvärgid korda ja nii ja mis juhtub siis-ahhoi, minu parima sõbra peavalu kõrval on nüüd ka külmetus. Külmetus näeb ikka selline välja, et oigan voodis kuna kõik luud ja lihased valutavad, kurk on nii paistes et peale kuuma tee tegelikult ei taha midagi alla minna, nohu ei lase öösel magada, köha võtab pisarad silma ja palavik tsillib ka. Ma arvan, et tegelikult on sümptomeid veelgi, aga see ei oma mingit tähtsust. Kokkuvõttes asi lihtsalt sakib. Ma pole jaksanud mitte midagi nende kodusolemise päevade jooksul teha, sest ka istumine nõuab veidi pingutust. Seega läheb aeg ikka täiega raisku ja ajab mind närvi. Oma tuppa minnes näen ma lihtsalt lademetes kooliasju, piibujuppe ja muud staffi. Tekib tahtmine kõik ära koristada, aga ei jaksa. Akna peal on palju häid raamatuid-lugeda ei jaksa. Pilates'i videod ahvatlevad proovima(ükspäev kaalule astumine veel rohkem), aga ei jaksa. Tahtejõud on üüüratult suuur, aga no lihtsalt EI JAKSA!!! Vot nii lahe ongi mu elu hetkel. Õhtul on esinemine, kuhu muidu ka minna tahaks. Homme ehk toimub ka midagi. Ja kapis on mul plokk ja karp lahedat värki, aga no eks ta seal vaatamiseks seisab.
Suhtimeb kogu värk.
Järgmine nädal on ka nõme. Esmaspäeval peaksin tegema mata töid järgi, juhul kui kuidagi Lumeste nõusse saaks ja mingi very IMPORTANT Jarmo trenn on, aga kahju küll, ma pean selle asemel Tln's olema. :/ Ja üldse hakkab vist järgmine nädal iga päev midagi olema seoses Lonksuga ja muidu. Kiireks läheb aeg, võiks mul siis tekkida ka tahe ja jaks midagi korda saata. Ja noh peale mõtlemise, et teen, võiksin ka kaugemale saada lakke vaatamisest(sõna otseses mõttes) ja unistamisest.
Tegelikult mul meenub, et ma paar raamatut olen viimase nädala jooksul lugenud ka. Üks oli "100 harjatõmmet enne magamaminekut". Sellest ma ilmselt olen juba kirjutanud. Ja mingi päev lugesin Anna Gavalda "Ma armastasin teda". Lihtne ja armas raamat. Ei midagi hullult põnevat või väga sügavamõttelist ja keerulist. Lihtsalt hea lugeda ajaviiteks. Neid noortekaid ma ikka ei kannata. Isegi haige olles mitte. Praegu tekkis tõsine kihk tellida Palahniuki "Diary". See tähendaks küll umbes 170-kroonist väljaminekut koos postikuluga, aga kui mu pangaarve ikka võimaldab, siis saab tehtud.

Kai Keenius!

2007-02-19T16:05:00.000+02:00

Ma siin arutlen endamisi hetkel, et kas mu lonkv jalg ja väga valus puus võivad tulla sellest, et ma laupäeval klassika ja paaristõugete(südasüdasüda) asemel uisku proovisin ja tõsiste teatud lihaste rebestamisega riskisin. Need teatud lihased jäid küll terveks jah, aga mu jalad on ikka liiiiiga valusad. Puus võib muidugi kukkumisest tingitud olla.
Praegu peaks ma muidu arvutitunnis olema ja kolmveerand 5 matat tegemas ja 7 trennis, aga kaks essat jäävad vist ära.
Selleasemel ma naudin tassi kohvi ja ten ehk väikese uinaku. Ja kui jõuab ja pea lubab, üritan veel enne trenni veidi õppida. Õhtul koju tulles, teen raudselt mingi õpimaratoni ja homme samamoodi. Mul täna tuli koolis jälle SIUKE õppimistahe lihtsalt peale, suhtlahe. Praegu olen omaga täitsa rahul. Selles mõttes ka, et Samm pani pange ja mu füüsika oli NELINELINELI. Nummi täiega!!

tiitlita.

2007-02-18T22:40:00.000+02:00

Eile päeval käisin ma suusatamas. Oma(loe:Heimari) uute suuskadega. Määre oli neil vale. Heimar on jobu, et ütles, et sobib. Pidamine=null. Imekombel jäin kõikidel langustel ja muidu püsti ja äärmiselt nauditav oli. Kui sõit läbi sai ja seisin, et hetke hinge tõmmata, kukkusin. Täna on külg sinine ja veidi valus kõndida.
Õhtul nägin-kuulsin, millised võivad ikka ühed väikesed tüdrukud olla.
Täna oli äärmiselt väsitav Tallinna-tripp. Tõdesin järjekordselt, et Eesti on nii-nii väike.
Punkt, sest aku saab kohe tühjaks. Punased kriipsud on juba peal.

2007-02-17T11:16:00.000+02:00

Patsient nr. 1.

Diagnoos:paramneesia vorm deja vu.
Kokkusattumusi on igasuguseid ja minuga juhtub neid tihti. Ka ühesuguseid. Kokkusattumused võivad olla päris naljakad, nagu need on siis, kui ma Kaidiga räägin.

Aga see-selleks. Eile õhtul vedas mul nii nagu veab ooo kui harva. Nimelt kaotasin ma veidi aja eest ära ema kuldkee. Ma olin päris veendunud, et kaotasin selle kodus, aga ka sõna otseses mõttes kõik kohad pea peale keerates mul seda siiski leida ei õnnestunud. See tekitas üsna suurt paanikat, sest uue kee ostmiseks oleks mul olnud vaja ülearust nii umbes ligikaudu tuhandet krooni ja ema oleks mu maha löönud ilma naljata. Algul mõtlesin oma vana keti ära parandada ja selle tema oma pähe esitada, aga minu oma oleks liiga lühike olnud. Ühesõnaga ma olin üsna paanikas. Iga päev mõtlesin selle peale ja tundsin ennast süüdi, et ma siuke lootusetu jobu olen.

Eile õhtul aga juhtus siis selline asi, et tulles Taeblast peolt pidi Maila minu juurde tulema(noh siuke soliidselt mõnus õhtu nagu ikka), aga noh kuigi Maila on Maila, oleks ikkagi viisakas olnud vähemalt voodi pealt riided kappi visata. Üks riietusese voodil oli mu jõuludeks saadud pluus, mida ma polnud veel kanda jõudnud, aga mida eile enne pidu proovisin. Ilmselt proovisin seda ka paar kuud tagasi ja selle kootud motiividele meeldis mu kee ning mu nummi puus neelas selle. Eile aga otsustas tagasi anda ja asju kappi visates leidsin emme keti diivani pealt. Mul tulid lausa rõõmupisarad silma, sest no tõesti, minuga ikka selliseid asju eriti tihti ei juhtu. Ja ma tunnen ennast nüüd ka ilusamana, sest ma lõhun ju kõik ketid ära ja mind häirib, kui midagi kaelas pole. Nüüd aga sobivad jälle kõik pluusid paremini.

Matemaatika trigonomeetria on muidu mu bestikas praegu. Suhtpõnev ikka. Aga täna ma saan vähemalt kelgutama, lauatama või suusatama mindud. (H)

wippijeppijuhhuwuhuhhuuu.

2007-02-12T20:25:00.000+02:00

Kurb, nagu ta on, aga mul ei õnnestu see kirjutamise asi kohe mitte kuidagi. Kõik, mis ma öösel peas valmis mõtlen, unustan loomulikult ka hommikuks ära. Ja üldiselt ma väga-väga tõsiselt näen vaeva, et tegeleda õpingute ja lugemisega ja üldse jätkuvalt saada paremaks inimeseks(mis oleks isegi täiesti reaalne, kui ma nt 20% oma toredatest plaanidest ellu viiks). Muidugi on see veidi raskendatud, kui ma unustan sinna haridusasutusse ära eksimast nagu täna ja kodus olles naudin mõtisklusi ja filosoofilisi arutlusi iseendaga. Tegelikult häirisid mu tänaseid õpinguid ka ärevus arstiaja suhtes(mis on tänase asemel hoopis homme ja ma jätkuvalt ei tea uuringute vastuseid), halb enesetunne öise magamatuse ja õudusunenägude suhtes ja kohe-kohe saabuv valentinipäev, mis mitte kuidagi ei tundu positiivne. Selle koha pealt on enamus inimesed must ilmselt erineval arvamusel ja noh ega mulle ka meeldib mõte siksbäkkiga kvaliteetaja veetmisest kookide ja veini ja heade naljadega jne, aga üldiselt ikka see päev suht sakib. Kindlasti mõjutab mu arvamust üldine paarikeste ninnu-nännu värk, mis sõbrapäeval eriti nukraks meele viib(ma pole jätkuvalt loobunud iga aasta lubamast, et järgmine aasta olen ma ka üks neist). Aga jah, hetkel tuleb joonestamine.
Ahjaa, ma tahaks öelda veel seda, et MIS KURAT INIMESTEL VIGA ON, ET NAD ALKOHOLI TARBINULT AUTOROOLI ISTUVAD!?!?! Eriti nüme on see, kui oma sõbrad seda teha üritavad, japjapjaap.

would you be my valentine?

2007-02-06T22:49:00.000+02:00

Minu arust on lõpplahe mõelda, et 6st 3 on juba 17 aastat vanad(loe:noored) ja see on peaaegu nagu enamus. Kool pole jätkuvalt in koht, kus aega veeta(leider) ja kodus teki all magada oleks palju toredam, kui enesetunne alt ei veaks.

Täna oli aga iseenesest tore päev, sest selle aja, mis ma ärkvel olin ja funktsioneerisin, veetsin pilte kokku miksides ja ennast toredamaks mõeldes. Homme ma vist isegi tegelen õppimisega või muidu enese harimisega. Homme on koolitants ka, kus meil on lihtsalt nii kihvt värk, et oleks patt mitte edasi saada ja ma arvan, et oleks liiga õudne üldse mõeldagi selle peale, et edasi ei saa, aga eks näis. Mul veel pole närvi ses osas, võib-olla sellepärast et ma seda tantsu mingi paaris trennis üldse tantsinud olengi ja noh see pole veel selgeks saand, nii et pole ka vaja karta, et midagi sassi läheks-sel juhul ma lihtsalt ilmselt polnud seda kohta veel ära õppinud.
Ma vaatan, et mul on üleliia palju sõnakordusi ja ma unustan iga kahe sõna tagant ära, mida kirjutan. Kuigi mul just tuli essee kirjutamise tuju peale. Ehk rakendan seda oma eestikeelse hariduse rakendamise teemal, mind ikka jäi häirima, et ma seda valmis ei saanud. Joonestada tahaks ka, aga ma tõesti ei suutnud aru saada, mis asi mul sinna paberile tekkima peaks, nii et ei vea vist välja.
A ja et vahelduseks populaarsem olla panin sinna lahedasse suhtlusportaali rate.ee'sse njuu piktõri. Mõjub egole turgutavalt, saab ehk mõned ilusad komplimendid ja puha. Reaalseid tegevusi ma ju selliseid ei harrasta, mis kiitust pälviksid. Aga seepärast ma loomulikult pead norgu ei lase, selles süüdistan ma vaid seda, et ma lihtsalt viibin 3/4 oma ajast teki all ja no see pole koht, kus minusugune inimene erilisi tegusid teeks hetkel. Punkt.

Uus armastus.

2007-02-04T12:24:00.000+02:00

Ma leidsin endale uue armastuse. Õigemini on neid lausa mitu ja ma ei suuda nende vahel valida, aga ma tean, et ühe pean ma saama. See soov on isegi suurem, kui ilusate riiete järgi nt. Mitte, et ma ei armastaks oma vana piipu, eriti kui see praegu pisikese vaasiga veel tõhusam on. Ma armastan seda, kuidas ma laupäeva õhtul oma toa põrandal laman, kõik küünlad põlevad ja kuuseke(jap, ainõu, oleks nagu aeg see ära viia) on tuledes ja ma lihtsalt laman ja laman ja vaatan lakke ja tõmban piipu ja kõige paremad laulud on playlistis ja lihtsalt nii hea on olla, et sõnadesse on seda raske panna. Aga ma usun, et kui mul oleks veel ilusam uus sisha, mis peaks ka nikotiinifiltri tõttu tervislikum olema, ja mis jätkuvalt on meganummi, siis oleks äkki paremgi veel. Siiski on selle asja juures ka üks suur AGA-ma nimelt vajaks annetusi nii 1000 krooni ringis (H).

mõtlen mõtlen mõtlen mõtlen

2007-01-29T23:22:00.000+02:00

Miks mitte ei võiks ma olla selline nagu ma mõtlen. Ja miks ma üldse kogu aeg mõtlen?! Võib-olla oleks parem, kui ma lõpetaks selle lõputu enda lolliks mõtlemise ja selle asemel tegutseks. Varem ma ju nii tegingi, isegi kui see polnud kõige parem lahendus. Praegu ma tahaks lihtsalt eluga kaasa minna ja olla, aga samas mitte olla ja mitte mõelda. Kakao, jäätis ja hea film oleksid muidugi ka päris toredad.
Või siis võiks keegi mulle homseks raha anda, et ma saaks Tln'st osta asju, mis mu ehk paremini tundma paneks.

rebasepoiste marss.

2007-01-28T19:57:00.000+02:00

Põhimõtteliselt ma väga ei saa aru, et nagu kui ilm on nii külm, mida peaksid ühed rebased keset põldu tegema, aga samas Palivere on üks veider paik ja siin ei tasu midagi imeks panna vist.

welcome to blogspot.

2007-01-28T15:28:00.000+02:00

juhul kui mul ikka peaks tekkima tahtmine lihtsama vastupanu teed minna, on mul nüüd ka blogspotis kodu olemas. ^^